Kadri Kadastik: "Koos Jumalaga olen kõigeks võimeline!"
- avaldatud 28.02.07 21:14
Alljärgneva loo rääkis Kadri koguduse noorteõhtul 15. veebruaril 2007. a.
"Umbes kaks aastat tagasi külastas Põltsamaad grupp noori Taani piiblikoolist. Nad käisid ka koolis inglise keele tundides rääkimas suhtlemisoskustest, alkoholiprobleemidest ja muust. Tahtsin neid veel näha. Sain teada, et nad on Jordani Koguduses mingil noorteõhtul. Ma läksin sinna, ise ka ei tea, miks, ilmselt lihtsalt uudishimust.
Tore õhtu oli, ma sain nendega rohkem tuttavaks ja läksin ka järgmistele üritustele, mida nad korraldasid. Nad veetsid Põltsamaal nädala. Kui neil oli aeg lahkuda, saime teada, et üks neist saab jääda meiega veel kuuks. See oli Lauren, kellega mul oli juba eelnevatel noorteõhtutel hea side tekkinud. Kogu see aeg temaga koos oli imetore, ma õppisin palju, kuulsin Jumalast ja nautisin lihtsalt head seltskonda. Ühel laupäeva õhtul, kui kohtusime jällegi kiriku juures, et lihtsalt koos olla, küsis Lauren minult, et kas ma lähen pühapäeval kirikusse. Ja ma mõtlesin, et miks mitte, see ei võta minult midagi, võib ju. Ma läksin eelarvamusteta, mõtlemata, et see on mu esimene ja viimane kord kirikus, ma lihtsalt läksin. Läksin ja jäin.
Tihti räägivad kristlased imedest ja suurtest muutustest oma elus. Olen neid kuulnud ja tänan Jumalat nende eest. Vahel aga tekib küsimus, et miks minu elus ei ole olnud sellist imet, miks minu elu ei ole pärast kristlaseks saamist totaalselt muutunud. Olen küsinud endalt, et kust ma siis tean, et on olemas Jumal, miks ma üldse usun.
Pean tunnistama, et suutsin vastuse neile küsimustele sõnadesse panna alles eelmisel nädalal. Põhjus, miks ma usun, on see, et olen kogenud Jumala tingimusteta armastust inimese vastu. See on midagi, mida ükski inimene ei saa pakkuda, sest inimese tunded sõltuvad teiste tunnetest. Jumal aga armastab meid ka siis, kui meie Teda ei armasta, ei hooli, ei tunne, ei tunnista Teda, ei otsi Teda. Jumal armastab meid hoolimata sellest, mida meie teeme, ja ta andestab meile kõik, absoluutselt kõik.
Minu elus ei ole olnud suuri imesid, aga kui mõelda, siis see Jumala tingimusteta armastus ongi juba ime ja imelised on ka need muutused, mida Jumal on minu sees korda saatnud.
Minu elu pole kunagi pöördunud pea peale, aga siiski on ka minu elu muutunud sellest ajast, kui ma sain kristlaseks. See on hämmastav, kuidas Jumal on laiendanud neid piire, mida ma iseenesele olin seadnud. Ma tean nüüd, et koos Jumalaga olen võimeline tegema asju, mida iial võimalikuks ei pidanud. Jumal teab, milleks meist igaüks võimeline on ja me kõik oleme ilmselt tunduvalt võimekamad, kui arvame. Seega ole valmis ja tea, et kõike võib juhtuda.
Kui küsida inimeste käest, et millesse nad usuvad, siis tihti on vastuseks, et usun iseendasse, mul ei ole vaja Jumalat, ma olen ise kõik, mida vajan. Kristlasena usun ma muidugi Jumalasse, aga ka iseendasse ja seda seepärast, et tean, et Jumal on minuga, ja et koos Jumalaga olen kõigeks võimeline, ma tean, et mu elul ei ole piire. Ma ei pea muretsema enda võimete, oskuste, teadmiste, mitte millegi pärast, sest Jumalal on seda kõike küllalt mulle ja kogu maailmale. Tema on see, kes annab mulle kõik, mida vajan ja rohkemgi veel!"
Kertu Nool: "Jumalaga koos juhtuvad täiega hullud asjad!"
- avaldatud 28.02.07 10:59
Kertu rääkis alljärgneva loo koguduse noorteõhtul 15. veebruaril 2007. a.
"Kui olen vahel oma eakaaslaste käest küsinud, et kellesse või millesse sa usud, siis vastus on sageli: „Iseendasse.” Ja kui küsin arvamust Jumala ja kristluse kohta, siis saan enamasti vastuseks, et Jumalat pole olemas. Arvatakse, et kristlased on nõrgad. Et neil on vaja mingit väljamõeldud Jumalat, kellele toetuda, sest ise nad ju hakkama ei saa. Tegelikult, sisimas usuvad paljud, et on olemas midagi meeletult üle mõistuse piiride...
Kui ma väike olin, ja midagi väga-väga kartsin, siis ma palvetasin. Ma ei teadnud midagi kirikutest, maailma loomisest, pastor Meelisest. Aga teadsin, et on olemas keegi väljaspool seda maist elu. See oli minu jaoks sama loomulik, kui on päkapikkude olemasolu väikesele lapsele.
Nüüd on sellest oma kümme aastat möödas. Olen Jordani koguduses käinud umbes kaks aastat. Sattusin siia tänu grupile Taanist. Tulin ühel pühapäeval, mõttega, et see on ainult see üks kord, rohkem ma siia ei tule. Kuid Riho, kes tol päeval jutlustas, lausus midagi, mis pani mind tõsiselt mõtlema. Ta ütles:” Keegi teist ei ole siin täna ilma põhjuseta. Jumalal on igaühe jaoks plaan.” Ja see oli esimene kord, kui sain aru, et Jumal armastab meid igaüht eraldi ja me kõik olemegi meeletult tähtsad. Ja ma läksin kirikusse ka järgmisel pühapäeval, ja ülejärgmisel... 2006. aasta suvel sain ristitud.
Olen kristlane, ja ma ei ole nõrk! Kirikusse tulles ei pea ma kapuutsiserva alt piiluma, et äkki keegi näeb ja siis mõtleb: „Appi! Ta läheb kirikusse. Ta on vist mingi imelik...”
Kui meil on vahel suuremad noortekad, kirikus on palju kooliõpilasi ja on palvetamise aeg, siis ma võin julgelt langetada pea, sulgeda silmad, ja minu jaoks ei eksisteerigi enam midagi muud peale Jumala. Temaga koos ei pea midagi kartma.
Sa ei tea, kas Jumal on olemas. Aga kui elad oma elu Piibli õpetuse järgi, ei kaota Sa mitte midagi. Kui Sa sured, ja avastad, et Jumalat ja elu pärast surma polnudki, siis oled sa siiski elanud täisväärtuslikku elu. Ent kui Sul on võib-olla veidi lõdvad elukombed, tarbid ülearu alkoholi või muud sellist, ja Sa ei saa enne oma maise elu lõppu päästetud, siis mis saab, kui Jumal ikkagi on olemas...? Kas tead, kui jube on põrgus?
Ja kui Sa tunned enda sees miskit kummalist, võib-olla täiesti uut tunnet, siis ära suru seda alla. Jumalaga koos juhtuvad täiega hullud asjad! Jumalaga koos tunned kogu aeg, et su südames on rahu. Tunned sageli seda meeletut õnnetunnet, mis tuleb justkui eikusagilt ja täidab Sind üleni.
Ja pealegi, normaalsed inimesed käivad pühapäeval kirikus!"
Adolf ja Tiiu Einbaumi lugu
- avaldatud 09.12.06 01:00
Ma sündisin 1937. aastal. Minu noorusaastad möödusid Pärnus. Seal ma ka abiellusin. Hiljem töötasin Jõgeval ja Põltsamaal miilitsaülemana. Praeguseks oleme Tiiuga juba 46 aastat õnnelikus abielus ja elame Põltsamaal. Meil on 5 last ja 8 lapselast, üheksas lapselaps sünnib 2007. a veebruaris.
Nii mina kui Tiiu sündisime ateistlikus perekonnas ning olime seetõttu usust üpris kaugel. Olime tavalised patused inimesed sellel patusel planeedil. Ent jaanuaris 2002 tegi meie elu täispöörde – meist said kristlased. Meie päästmisele aitas kaasa tütar Krista, kes tuli usule 2001.a oktoobris. Tema oli meie suguvõsas esimene kristlane. Tänaseks on meie suguvõsas juba 15 kristlast ning meie eludes on nüüd esikohal TEMA – meie PÄÄSTJA ja LUNASTAJA. Ja need ei ole lihtsalt tühjad sõnad.
Mina, kes ma olin üle 64 aasta usust väga kaugel ning juristina ja "uskmatu Toomana" otsisin JUMALA olemasolu ja TEMA tegutsemise kohta kindlaid tõendeid, usun nüüd JUMALASSE kaljukindlalt. Ja MIKS?! Mina sain lõplikult kõigist kahtlustest lahti, kui JUMAL päästis 2002. a märtsis mind insuldi (ajurabanduse) järgsest parema kehapoole TÄIELIKUST halvatusest. Ei mingit kiirabi, ei mingeid rohtusid ega ravimeid. Me Tiiuga vaid palvetasime ning panime kogu oma lootuse ISSANDA peale. Ning JUMAL võttis meie palveid kuulda. TA päästis mind halvatusest ning tegi veel tervemaks kui ma olin enne insulti! Kuni tänase päevani tegelen aktiivselt kehakultuuri ja spordiga.
Samuti tervendas JUMAL minu abikaasa (65 a) vasaku jala põlve, mis oli valulik ja paistes ligemale aasta aega. Tiiu sai lahti ka kroonilisest seljaradikuliidist ning tema nägemine paranes sedavõrd, et ta loeb nüüd Piiblit ning raamatuid-ajalehti ILMA prillideta, kuigi enne kartis ta juba pimedaks jäämist!
Käesoleva aasta 19. jaanuaril kella 19.30 ajal väljusin ma kodust, et minna Põltsamaa Jordani kogudusse. Koju jõudsin umbes kella 22 paiku. Teel kogudusse oli mul olnud järjekordne ajurabandus, millega kaasnes täielik mälukaotus. Olin üle kahe tunni kusagil Põltsamaal 30-kraadise pakase käes teadvuseta olekus. Ma ei mäleta sellest ajast absoluutselt midagi. Ma ei tea ka seda, kuidas ma üldse koju jõudsin. Isegi kaks mittekristlast, kellele ma sellest juhtumist rääkisin, ütlesid, et inglid tõid mu koju. Mind varitses väljas kindel surm, kuid armas Taevane ISA päästis mind ka sel korral. Au ISSANDALE!
Kui ma kirjutaksin kõigest sellest, kui palju kordi JUMAL on nii mind kui minu lähedasi päästnud ning hoidnud ja kaitsnud, kuidas meie elu muutnud ja parandanud, saaks sellest terve raamatu. Me oleme ISSANDALE väga tänulikud selle armastuse, rõõmu ja armu eest, mille osaliseks me oleme saanud!
Õnnistusi teile kõigile!
Adolf Einbaum
9. detsembril 2006